Need märgid näitavad, et sul on andekas laps

http://perejalaps.delfi.ee/pere/need-margid-naitavad-et-sul-on-andekas-laps?id=70028021

04. november 2014 09:00

On siis laps andekas või mitte? On ta tegelikult võimekam, kui esmapilgul paistab? Need on tunnused, mis näitavad, et sinu lapses võib peituda palju rohkemat, kui arvad.

Sõna "Andekas" võib omada mitmeid tähendusi
Mõistet "andekus" tõlgendavad paljud kultuurid, organisatsioonid ja haridusasutused erineval moel. Andekat last iseloomustavad eelkõige tunduvalt üle keskmise üldvõimed, eesmärgikindlus ja loovus.
Kui suuremate laste üldise võimekuse üheks mõõdupuuks on IQ testid, siis väikelaste puhul aitab just vanemate ja kasvatajatepoolne lapse jälgimine lapse andekust tuvastada.

Märgid, mis viitavad andekale lapsele
-Õpib kiiresti, lihtsalt ja tõhusalt uusi asju
-Tal on oma vanuse kohta erakordselt suur sõnavara
-Tal on suurepärane ja/või ebatavaline aruteluoskus ja järelduste tegemise võime
-Tal on suurepärane mälu, kuid suhtub tuupimisse tõrjuvalt
-Tal on hea enesedistsipliin
-Tema tegevusel ja mõtlemisel on struktuur, järjepidevus ja korrapära
-Suudab seoseid leida ja luua väga erinevate asjade ja teemade vahel
-Ta on maailmaasjade suhtes uudishimulik, esitab provokatiivseid ja abstraktseid küsimusi
-Võime lahendada probleeme küsimusi ümber sõnastades ja uudseid lahendusi pakkudes
-Tal on oskus süvenenult tegeleda ühe kindla asjaga
-Annab küsimustele kiireid ja nutikaid vastuseid
-Tunneb suurt huvi teaduse või kirjanduse vastu
-Ta on väljendusrikas nii suuliselt kui kirjalikult
-Tal on võime mõista abstraktseid asju
-Ta tunneb end emotsionaalselt turvaliselt
-Kipub eakaaslaste üle domineerima, soov olukordi ise lahendada
-Kasutab palju oma loomulikku nutikust
-Keerukad asjad ei heiduta teda
-Ta tunneb end enamasti mugavalt
Andeka lapsega tuleb tegeleda
Andeka lapse tegevus peab pidevalt pakkuma avastamisvõimalusi, sest muidu tekib igavuse- ja rutiinitunne ning sellega võivad hiljem kaasneda mitmed distsipliiniprobleemid klassitunnis (oma mõtetes olemine, tunni korra rikkumine, mitte kaasa töötamine jne). Tagasilöökide põhjuseks võib olla see, et esimeses neljas klassis laps vaid igavles tunnis ning töötegemise harjumus jäi välja kujunemata. Sagedasteks andekatega seonduvateks omadusteks on perfektsionism ja üldine emotsionaalne tundlikkus.

Allikad: popsugar.com, wikipedia.org

Kooli vaim ja tervis

Katki tulistatud turvalisus

Astrid Sildnik
Avaldatud: 3 november 2014
Lisa arvamus

Eelmisel nädalal Viljandis toimunud tragöödia, kus õpetaja suri klassis  tahvli ees, tabatuna selja tagant tule avanud õpilase kuulidest, on muutnud igapäevase koolielu närviliseks ja ebaturvaliseks.
Õpetajad ja nende lähedased, rääkimata õpilastest, on kohkunud ning ebakindlad. Turvalisusetunnet ei lisa ka meedias kajastatu – lisaks füüsilisele hävitamisele ripub hukkunud Õpetaja kohal  halvasti varjatud ebaõiglane kahtlus, et „seal pidi ikka midagi olema…”
Tegelikult ei ole õpetajate vastu suunatud verbaalne ja füüsilinegi vägivald Eesti koolides nii haruldane nähtus, kui see võib-olla välja paistab. Sellest lihtsalt ei teata ja enamasti samadel põhjustel kui perevägivalla puhul – ohver häbeneb ning ei julge seda tunnistada. Ka ühiskonna suhtumine on mõlemal puhul sama – küllap on ohver ise ka süüdi. Vägivalda väljendavad sõnad, millele on lisatud „pere” või „kooli”, ei räägikski nagu päris kurjast, mida kaasinimesele tehakse. Ja  selline hoiak on vaikimisi saatnud ka eelmise nädala saatuslikku sündmust Paalalinna koolis. Reljeefseimaks hinge sülitamiseks üldise leina ajal  võib pidada Õhtulehe üleskutset, milles paluti teada anda kiusavatest õpetajatest koolis. Anonüümseid kannatajaid oli rohkesti, õpetajate peale kaevates ei unustanud paljud ka pedagoogi nime ja kooli kirjutada. Neil õpetajatel pole võimalik oma head nime ja väärikust kaitsta. Kindlasti tuleb ette õpetajate ja õpilaste omavahelisi konflikte, aga need tuleks selgeks rääkida õiges ajahetkes ehk siis kohe, kui need tekivad. Umbmäärane selja taga hämamine ei paranda olukorda ja on alatu.
Paalalinna tulistamisest rääkides ei saa üle ega mööda asjaolust, et kui õpilasel poleks olnud juurdepääsu relvale ja laskemoonale, oleks õpetaja Sarap praegu elus. Kool ei saanud selles situatsioonis mitte midagi teha, samuti haridusministeerium. See, et alaealine pääses ligi nii tulirelvale kui laskemoonale, on sügavalt siseministeeriumi teema. Relvaseaduses on kirjas, kuidas laskeriistu ja laskemoona hoida ning seda ei pea kohe kindlasti mitte kool kontrollima, kuidas relvaomanikud seda teevad. Ei hakka spekuleerima, miks suure pere isa isiklikku käsirelva vajas või kui hoolikalt tal relvakapi võti peidetud oli. Lapsevanemad on sageli  oma laste suhtes sinisilmsed, pidades neid targemaks kui nad tegelikult on. Aga paraku on teismeliste mõtted ja teod tihti ettearvamatud ja sellepärast on vajalik, et neutraalne abi ehk siis riigipoolne pisteline relvakontroll aitab vanematel ohutusnõuetesse objektiivsemalt suhtuda. Karta on, et Eestis  on isade autovõtmed poiste eest paremini hoitud kui relvakapi võti.
Viljandi tragöödiast toibumine ja koolirahu taastumine võtab veel kaua aega, hoop oli liiga kõva. Küll aga saame kõik olla üksteise suhtes tähelepanelikumad ja hoolivamad.

Mõõda tulemust, mitte töötunde

http://majandus24.postimees.ee/2974599/rain-laane-5-juhtimispohimotet-mooda-tulemust-mitte-tootunde

Rain Laane 5 juhtimispõhimõtet: mõõda tulemust, mitte töötunde

Avaldatud: 31. oktoober Kell 13:49

Microsoft Eesti juht Rain Laane märkis oma juhtimispõhimõtteid kirja pannes, et oluline on leida üle säravad inimesed ning neid usaldada.

1.    Leia üles säravad, nutikad ja kiired talendid, kes inspireerivad üksteist.
2.    Usalda inimesi - vastutus ja vabadus teha tööd oma ajajuhtimise järgi, mõõtes töö tulemusi mitte kontoris veedetud tunde.
3.    Julgus unistada ja võtta vastu keerulisi väljakutseid.
4.    Avatus ja siirus suhtluses.
5.    Kliendikesksus ja hoolimine laiemast keskkonnast meie ümber.

Algallikas: http://majandus24.postimees.ee/2946345/meelis-milderi-juhtimispohimotted-heade-tulemuste-taga-on-peidus-kirg

Meelis Milderi juhtimispõhimõtted: heade tulemuste taga on peidus kirg

Avaldatud: 08. oktoober Kell 08:17

Baltika juht Meelis Milder märkis oma juhtimispõhimõtteid kirja pannes, et oluline on seada kõrgeid eesmärke. Neid on võimalik aga täita ainult siis, kui oled kogu hingega tööle pühendunud.

1. Tee tööd, mis Sulle meeldib. Pole ühtegi head põhjust, miks kasutada enda aega - ainsat taastumatut ressurssi, mis meile inimesena on antud, nende asjade tegemiseks, mis meile tegelikult üldse ei meeldi. See puudutab nii elu üldiselt aga kindlasti ka töötegemist.Tänasel hetkel on niivõrd palju erinevaid võimalusi leida endale see tegevus ja töö, mis pakub tõeliselt huvi ning tuua seeläbi välja endas parim. Olen sellise tingimuse seadnud endale ning sama ootan ka teistelt enda kõrval.Teiselt poolt usun sellesse, et tõeliselt hästi saab teha vaid seda, mida armastad - heade tulemuste taga on peidus kirg ja pühendumus. Kui need on olemas, on kõik saavutatav ning nauditavaks muutub ka tulemusteni jõudmise protsess ise. Kui mul tuleks uue inimese meeskonda kaasamine otsustada ainult ühe küsimuse baasil, siis oleks see: kas sa armastad oma tööd?

2. Sea kõrgeid eesmärke. Ainus võimalus suurepäraseid tulemusi saavutada on seada kõrgeid ning kindlasti ka mõõdetavaid eesmärke. Jah alati on oht, et seatud eesmärk jääb saavutamata, kuid olen veendunud, et saadud tulemus on lõppkokkuvõttes kindlasti parem, kui oleks olnud ilma eesmärki püstitamata.
Meeskonnaga koos eesmärke seades on oluline jõuda selgele ühisele arusaamale sellest, mida tahetakse saavutada, ning püüda kokku leppida ka võimaliku mittesaavutamise lubatud määr, tulemuste hindamine ning tulemustasude tingimused.
Ka tulemuste hindamisse peaks sisse määrama paindlikkuse, et inimestel ei kaoks motivatsioon endast parimat anda ka siis, kui kõrvalised asjaolud seatud kõrgeimat eesmärki saavutada ei luba – oluline on hinnata ka edenemist ja tulemuse paranemist. Ühiselt kokkulepitud selged eesmärgid, mängureeglid ja tulemuste hindamise põhimõtted loovad motiveeriva raamistiku.
3.Ole pidevalt valmis õppima ja arenema. Moeäris ja äris tervikuna leidub väga vähe lõplikke ja püsivaid lahendusi, ettevõtte enda areng ning pidevalt arenev keskkond nõuavad pidevat katsetamist ja uue õppimist. Paigalseis on tagasiminek ning võidavad need, kes julgevad olla esimesed - tihti tähendab see asjade tegemist teist moodi, riskide võtmist ja paratamatult ka vigade tegemist.
Minu juhtimispõhimõtted lubavad taolistes olukordades kontrollitud riskide võtmist, aktsepteerivad ka vigu, kuid vaid sel juhul, kui need vead (ja loomulikult ka õnnestumised) konverteeritakse uueks teadmiseks, oskuseks ja säilitatakse taoliselt ettveõttes.
Siis on meil tegemist tõeliselt õppiva organisatsiooniga. Inimesena ja profesionaalina on samuti pidev arenemine ainus mõistlik moodus elada. Samas meie põhitõed, väärtused ja veendumused hoiavad meie käitumislikku selgroogu, defineerivad meid isiksuse, meeskonna ja ettevõttena.
4. Juhi inimesi, mitte protsesse. Juhtimine ON inimeste juhtimine esmajoones. Juhina tundub muidugi palju lihtsam juhtida koos inimestega või inimeste eest protsesse või tegevusi, tooteid aga see ei ole juhi töö.
Inimeste juhtimine on tegelikult ainus töö, mida keegi teine juhi eest ära teha ei saa ja seetõttu kõige tähtsam. Kui ma enda jaoks esimest korda hakkasin mõtestama juhi tööd (ja seda võrdluses spetsialisti tööga), siis sain aru, et juhil on võimalik saavutada enamat kui ühel spetsialistil, kuna ta juhib mitmeid või paljusid.
Selle hind on: juht annab ära võimaluse midagi ise teha. See peab olema teadlik vahetegemine ja ma tean kui raske see on. Raske on see eilsetele spetsialistidele, kellest täna saavad esmataseme juhid, aga raske on see ka juba kogenud tippjuhtidele. Valem on lihtne, tuleb ennast «korrale kutsuda». Kui Sa teed mingit konkreetset tööd paremini kui Sinu alluv, kelle töö see on, siis oled jõudnud ilmselt juhina oma ebakompetentsuse tasandile.
5. Ehita oma organisatsioon jagatud väärtustele ja selgetele mängureeglitele.Tänapäeva edukaid organisatsioone juhivad kõrged eesmärgid, tiimidest ja ettevõttest endast väljakasvanud väärtused ja kokkulepitud mängureeglid. Juhtide ülesanne on neid eesmärke vajadusel täpsustada või muuta, hoida või leida õigeid inimesi (kes jagavad nii neid eesmärke kui väärtusi), jaotada ressursse vastavalt eesmärkidele ja kontrollida edenemist eesmärgi suunas. Garanteerida mängureeglitest kinnipidamine. Olla ise nende täitmisel eeskujuks. Nii lihtne see ongi

Facebooki põlvkond ja hirmukultuur

Algallikas: http://arvamus.postimees.ee/2977151/andra-siibak-ja-veronika-kalmus-facebooki-polvkond-ja-hirmukultuur

Andra Siibak ja Veronika Kalmus: Facebooki põlvkond ja hirmukultuur (1)

Avaldatud: 03. november Kell 14:00

Paljude noorte jaoks võib Facebooki leht olla ainsaks teadetetahvliks, kus rohkem või vähem varjatult osutada oma tunnetele ja probleemidele, kirjutavad TÜ meediateadlased Andra Siibak ja Veronika Kalmus.

Nädalatagused traagilised sündmused Viljandis on taas toonud avalikkuse huviorbiiti noorte sotsiaalmeedia kasutamise teema. Õigupoolest on paljud Viljandi sündmusi kajastanud meediaväljaanded aidanud elustada ühiskonnas kiiresti levivat moraalset paanikat, nagu oleksid internet ja sotsiaalmeedia kurjakuulutavad ohuallikad. Ohte loob ja hirmu külvab internet siiski ainult äärmuslikel juhtudel.
Pärast Columbine’i koolitulistamist kirjutas New Yorgi Ülikooli õppejõud danah boyd*, kes on pühendanud aastaid noorte sotsiaalmeedia kasutuse uurimisele, et täiskasvanuid on haaranud hirmukultuur. Aktiivse internetikasutusega kaasneda võivad riskid ja hirm oma laste pärast oli äkitselt muutunud hirmuks oma laste ees.
Eesti lapsed ja noored on teadupärast väga entusiastlikud interneti ja sotsiaalvõrgustike kasutajad. Kuivõrd õigustatud on käsitleda sotsiaalmeediat kui alateadvuslike ja agressiivsete tungide väljendamise ja kultiveerimise kanalit ning kuivõrd tuleks sotsiaalvõrgustikes näha ressurssi tõsiste probleemide märkamiseks ja traagiliste juhtumite ärahoidmiseks?
Eesti noortega tehtud fookusgrupi-intervjuudest on selgunud, et nii tugevate positiivsete kui negatiivsete emotsioonide jagamine Facebookis on noorte seas taunitud. Teisisõnu pigistavad Facebooki «sõbrad» põlgusega silma kinni nii nende postituste ees, mis räägivad kõikehõlmavast suurest armastusest, kui nende puhul, mis kisendavad hingematvast maailmavalust või -vihkamisest.
Seega jääb niisuguste postituste tegija eesmärk enamasti saavutamata, kuna erilisi vastureaktsioone – kommentaare, «laike» või  «päriselus» õlalepatsutust küsimusega «Kas sul on kõik ikka hästi?» – tema postitused ei tekita. Intervjueeritud noored põhjendasid eakaaslaste passiivseid reageeringuid sellega, et Facebook ei ole sobiv kanal, kus halada – selle jaoks on «päriselu». Siiski pole «päriselus» kõik noored avatud, rõõmsameelsed, ekstraverdid.
Omajagu leidub ka neid, kelle jaoks internet ning sotsiaalmeedia on kõige mugavam eneseväljendamise koht, kuna just virtuaalmaailmas saavad nad vajadusel piisavalt anonüümselt lasta oma «päris-minal» kuju võtta. Uurimuse «EU Kids Online» andmetel möönis üle poole (61 protsenti) 11–16-aastastest Eesti lastest, et neil on internetis lihtsam olla «mina ise» kui inimestega silmast silma suheldes, ning pisut enam kui veerand noortest tunnistas, et nad räägivad internetis enda kohta asju, mida nad silmast silma suheldes ei räägi. Kes noorte rohkem või vähem avameelseid netipostitusi jälgib?
Kui veel aastaid tagasi võis näiteks rate.ee keskkonnas üsna edukalt poolpaljaste selfie’de postitamisega lapsevanemate või pedagoogide tähelepanu pälvida, siis praeguses informatsioonist küllastunud ühiskonnas võivad jääda märkamata või mõistetamatuks hoopis olulisemad sõnumid.
Uuringu «EU Kids Online» tulemustele tuginedes võib öelda, et Eesti lapsevanemad tunnevad võrreldes Euroopa riikide keskmise suhtumisega poole vähem muret oma laste netikasutuse pärast ega pea vajalikuks sekkuda noorte internetitegemistesse kaugeltki nii aktiivselt, kui seda teevad lapsevanemad enamikus teistes Euroopa riikides. Sama uurimuse järeldustest ilmneb, et lapsevanemate osavõtt ja lapse internetikasutuse aktiivne juhendamine on üliolulised, vähendades tõenäosust, et laps puutub kokku mõne internetiriskiga.
Ka õpetajatel on tähtis roll noorte internetikasutuse sotsiaalses vahendamises. Eesti õpetajatega tehtud fookusgrupi-intervjuudest nähtus, et tänapäeva koolis on üsna tavapärane, et õpetaja ja õpilane on «sõbrad» ka Facebooki keskkonnas. Selliste sõprussuhete puhul ilmneb üsna sageli, et õpetaja jääb oma õpetaja-, mentori- ja tugiisikurollile truuks ka sotsiaalmeedia keskkonnas. Näiteks tunnistasid mitmed uuringus osalenud õpetajad, et jälgivad üsna aktiivselt, mida noored Facebooki postitavad, ning on valmis ebasobivat või probleemset postitust märgates kohe sekkuma.
Äärmuslikel juhtudel päädis sekkumine politsei informeerimisega, kergematel juhtudel, näiteks ebatsensuurset keelekasutust märgates või alkoholi tarbimist kujutavaid fotosid silmates, oli piisanud isiklikust märkusest õpilasele.
Õpetajate tähelepanelikkus ja adekvaatne reageering õpilaste probleemsele sisuloomele sotsiaalvõrgustikes muutub ilmselgelt üha olulisemaks. Ainuüksi õpetajate valvsusest aga ei piisa – eakaaslaste, lapsevanemate ja teiste lähedaste roll on kahtlemata suuremgi. Sotsiaalmeedias ei tasu näha pelgalt suhtlus- ja meelelahutuskanalit või tarbetut ajaraiskajat. Paljude noorte jaoks võib Facebooki leht olla ainsaks teadetetahvliks, kus rohkem või vähem varjatult osutada oma tunnetele ja probleemidele. Sümbolilised ja intertekstuaalsed vahendid – pildid, videod, tsitaadid, võõrkeelsed väljendid – pakuvad ammendamatuid võimalusi avada oma sisemaailma viisil, mis ei mõju liigemotsionaalse südamepuistamisena.
Sedalaadi sõnumid kujutavad endast senini suures osas kasutamata ressurssi tõsises hingelises kriisis vaevlevate noorte märkamiseks. Loomulikult ei tasu üle reageerida igale üksikule süngetoonilisele postitusele, ent terve seeria vägivaldseid või suitsiiditeemalisi kujutisi või repliike ei tohiks jääda kaaskondlaste siira ja osavõtliku tähelepanuta.
*) Teadlane kirjutabki oma nime väiketähtedega.

Kool kui lahtihaagitud vagun

Kool kui lahtihaagitud vagun 6. september 2013 Alli Lunter Viljandi Kesklinna kooli õpetaja

Veebiviide artiklile: http://opleht.ee/8447-kool-kui-lahtihaagitud-vagun/

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused jätavad kõik olulise õpetaja ja kooli lahendada.

Ametlikus retoorikas nimetatakse seda iseseisvuse ja vabaduse suurendamiseks. Aga kas see ikka on iseseisvus, kui õpetaja teeb põlve otsas ise õppematerjale, sest uus õppekirjandus ei lange mitmel juhul õppekavaga kokku − kirjastused kiirustasid ülepeakaela õpikuturgu haarama. Ja mis iseseisvust annab ka kooli oma õppekava, kui seda tehakse copy-paste-meetodil? Pigem teeb see suurem iseseisvus koolist lahtihaagitud vaguni, mida juhuslikud jõud siia ja sinna tõukavad. Õpetaja on juba väsinud vana süsteemi rutakast lammutamisest, nagu praegu toimub, sest stabiilset ja hästi funktsioneerivat süsteemi pole ju asemele tulnud. Õpetaja on väsinud ka sellest, et kogu tähelepanu on keskendatud rahaprobleemidele, pedagoogilised ja kasvatusküsimused ei tule aga jutukski. Tundub, et meil on põhjust rääkida usalduskriisist. Mida aga teha? Hiljutine õpetajate streik tuli uue palgasüsteemi näol koolile bumerangina tagasi …

 Poliitiline ummikseis?

 Raske on PGS-i muudatusi tõsiselt võtta. Oli ju selgelt näha, et võimul olev koalitsioon ei soovinudki opositsiooni ettepanekuid arvestada, isegi mitte kõige kaalukamaid neist. Meie hariduselu on umbe politiseerunud. President kuulutas vastuolulise kooliseaduse 3. juulil välja, hoolimata sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlaste taotlusest segast seadust mitte välja kuulutada. Kadri Simsoni ja Sven Mikseri eriarvamuse kohta vastas president selgitava kirjaga, et põhjaliku juriidilise analüüsi tulemusel on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus põhiseadusega kooskõlas. Ilvese sõnul tuleb eksameid käsitleva seaduspunkti kohaselt anda gümnaasiumi lõputunnistus õpilasele, kes on sooritanud riigieksami vähemalt hindele „nõrk”. „Rahuldava” pälvimiseks tuleb saavutada vähemalt 20% maksimaalsest tulemusest. Ilvese sõnul ei välista need kaks normi teineteist ja neid on võimalik rakendada. (PM 04.07.13)

 Aga pedagoogika?

Koolil ei ole midagi peale hakata põhiseaduse abstraktse juriidilise keelega. Tõlgendatagu see uus eksamiseadus ka rahvakeeles ära ja näidatagu, missugustest pedagoogilistest põhimõtetest on lähtutud. Kool vajab konkreetsust ja pedagoogilist loogikat. Praegu on õpetajad jäetud nagu Mahtra talupojad olukorda, kus keegi seadust seletada ei oska. Missugused kasvatuslikud tagajärjed on näiteks sellel, et riigieksami üheprotsendilise tulemusega saab õpilane ikkagi lõputunnistuse kätte? Milleks siis üldse riigieksamid, kui nii lihtsalt läbi saab? Ikka taseme mõõtmiseks, võidakse vastata. Paraku ei huvita õppimisest võõrdunud õpilast ei kooli ega tema enda tase, vaid ainult lõputunnistus. Ja selle ta nüüd saab. Vahemärkusena olgu öeldud, et praegu kehtiv süsteem on kujundanud juba aastakümneid kohusetundetust ja saamatuse sündroomi, sest iga mitterahuldavat hinnet saab õpilane lõputult parandada. Kui palju saab suures elus viltuläinud olukordi parandada? Niisuguse pagasiga õpilane ei tea pooli asjugi, aga koputab varsti kuskil ülikooli uksele. Ülikool jälle kurdab, et ta ei loe ega kirjuta. Nii mängimegi teadmiste omandamist, aga kokkuvõttes tähendab see, et pedagoogikast on kadumas pedagoogika. Õpilaste õpimotivatsioon on madal, spikerdamisest on saanud rahvakunsti üks osa ja nii lenneldakse mahukast materjalist lihtsalt üle, hinnatakse kolme ja kahe piiril olevad õpilased rahuldavaks ning rutatakse järgmise peatüki juurde. Kinnistavaks kordamiseks napib aega, andekatega tegelemiseks samuti. Tegeldakse rohkem mahajääjatega, sest ega kahe panemine kooli juhtkonnale meele järele ole, see on juba aastast 1970 selgeks saanud igale reaõpetajale, ja see tendents jätkub näilisuse nimel, kujundades noortes iseenesest mõistetavat kahepalgelisust. 

Parem on suu pidada …

 Direktorile palgamääramise õiguse andmisega pannakse õpetaja tema lõa otsa, nagu direktor ise on omavalitsuse lõa otsas. Kui ta on seotud ka oma erakonnaga, on tal mõtlemisvõime isegi keelatud, kui ta pole just kõrgemal positsioonil. Niisuguses õhustikus ei saa uskuda, et enamik juhte on erapooletud, õiglased ja demokraatlikud. Kriteeriumid, mis määravad õpetaja palga, peavad olema konkreetsed ja üle riigi ühtsed. Muidu ei julge õpetaja üldse enam sõna võtta, sest ta peab direktorile meelepärane olema. Päris koomiline on 35-tunnisest töönädalast rääkimine. Kes seda mõõdab ja millega? Autokraatlikumad juhid tahavad muidugi õpetajat need 35 tundi oma silma all koolimajas näha, mis pole aga mõeldav. Kui mul saab neljapäeval 35 tundi täis, kas ma võin siis reedel tulemata jätta? Aga täis ta saab. Kes enam tahaks „kontakttunde” anda, kui tunniväliste ülesannetega saab niisama hästi teenida? Ja kui kõigi palk võrdsustub, kas siis peab missioonitundest pingutav õpetaja lihtsalt vargsi lootma, et direktor ehk märkab? Ega direktor ole kõigenägija. Pealegi pole ta pedagoogilise protsessi liider, vaid ametnik. Ja kus on mõõdupuu, mille järgi ta peaks õpetaja tööd hindama ning talle lepingulist lisatasu maksma? Kes suudab kirjutada palgaeeskirja, kus oleks arvestatud õpetajatöö kõiki olulisi aspekte? Palgaküsimuses on direktor raskesse olukorda pandud, õpetaja samuti. Olgu teadmiseks, et paljud õpetajad on juba praegu leidnud endale lisatöö väljaspool kooli, et ots otsaga kokku tulla. Kogu kevadtalve võisime meediast leida infot, kuidas mõni kool/omavalitsus pole oma palgafondi õpetajatele välja maksnud. Nüüd ometi on ministeerium sellega tegelema hakanud. Aastaid tehti kooli palgakomisjonides sundotsust, et mingi protsent palgafondist tuleb loovutada omavalitsusele. Uus dokument, mis jõudis läinud õppeaastal õpetajateni, on õpetaja ametijuhend. Seal on kirjas kõik see, mida õpetaja on senigi teinud, midagi uut seal pole. Ja selge on see, et kõiki neid nõudeid ei suuda õpetaja iialgi täita. Mõtle positiivselt! Probleemiks on ka saripuudujad, kelle vabadele valikutele ei suuda kodu ega kool piiri panna. Sellest räägitakse muuseas häbematult vähe. Keegi pole uurinud, miks õpilased regulaarselt puuduvad.

Jätkatakse pealiskaudse minnalaskmise meeleolus ja trööstiks öeldakse: „Mõtle positiivselt!”

Mida teha? Kõigepealt on vaja pedagoogilist süsteemi korralikult analüüsida, kaasates oma võimekust tõestanud pedagoogilise kogemusega tegijaid. Välistada tuleb universaalsed „spetsialistid”, kelle vastu on usaldus kadunud. Tähtsates küsimustes (palk, riigieksamid, õppekava ja õpikute koostamine jm) peab olema konkreetsus ja üleriigiline ühtsus. Dokumendid, millega koolielu korraldatakse, peaksid olema selgete otsustustega ja juristi abita loetavad.

Õpetajad on mures direktoritele suurema võimu andmise pärast

25. juuli 2012 00:30 

Link algallikale - SIIN

                 

Lauri Tankler

Eesti Päevaleht

Suvel oma kodu remontiva Kurtna kooli direktori kohusetäitja Priit Jõe sõnul võiks senise palga­süsteemi lõhkumine tuua kaasa parema meeskonnatunde.

Foto: Tanel Meos

Õpetaja ametikoha reform annab koolijuhtidele suuremad õigused ja vastutuse. Pedagoogid tunnevad muret, kas direktorid suudavad palka erapooletult määrata. Ministeerium kinnitab, et reform pole veel lõplik ja keegi palgas ei kaota. 

Haridusministeeriumi algatatud õpetaja ametikoha ümberkujundamise plaan on pannud paljud pedagoogid muretsema mitte reformi enda, vaid direktoritele suurema võimu andmise pärast. Kõige rohkem on kõlama jäänud kartus, et koolijuht ei pruugi suuta palgaläbirääkimisel erapooletuks jääda ja õpetajatel kaovad tagatised.

Eesti Päevalehega rääkinud õpetajad tõid üksteise järel esile ühe ja sama põhjuse. „See tekitab ebakindlust,” ütles üks nooremõpetaja. „Praegu on ikkagi süsteem selline, et sa tead täpselt, mille eest palka saad.” Tema mure sarnaneb kõigi teiste omaga: kuigi õpetajate palga alammäär tõuseb järgmisest aastast 700 euroni, võivad edaspidi hakata direktorid ise otsustama, kellele kui palju ja mille eest maksta.

„Ma ei tea, kui paljud direktorid suudavad seda adekvaatselt teha,” arvas teine, kolmeaastase staažiga õpetaja. (Eesti Päevalehele on teada nii õpetajate pärisnimed kui ka koolid, kus nad töötavad, kuid me ei avalda neid, sest see võiks mõjutada töösuhteid.)

„Mina ei tahaks direktori nahas olla,” rääkis üks vanemõpetaja paberitega koolijuht. „Eriti siis, kui tuleb mõnel arenguvestlusel oma töötajale öelda: mulle tundub, et…” viitas ta koolijuhi subjektiivsusele, kui selle all mõeldakse suuremat õigust palka määrata ja sealjuures suuremat vastutust. Lõpuks nentis ta nagu kõik teised, et „õpetaja jaoks teeb see kõike muidugi ebakindlamaks”.

Tuleb kokku leppida

Praegu direktori nahas oleva Priit Jõe (Kurtna kooli direktori kohusetäitja) hinnangul tekitaks uutmoodi süsteem oluliselt rohkem meeskonnatunnet.

„Tähtis on see, et koolijuhil on rohkem vastutust kooli arengu eest ja saatus on rohkem kooli, mitte omavalitsuse või riigi kätes,” ütles Jõe. „Kui juht tüürib kooli õiges suunas, siis tekitab see vastutus suurema meeskondliku tunde – et oma kooli paremaks teha.”

Kuid ka Jõe sõnul tuleb selle eest seista, et palga maksmise alused oleksid koolis ausalt ja avatult paigas. „Näiteks on siin küsimus, kas jätkata kontakttundide pealt palga maksmist, kas teha seda kvalifikatsioonist lähtudes, kas kaasata õpilaste rahulolu uuringuid,” selgitas ta. „Nendes asjades tuleb kokku leppida.”

Praegu on kokku lepitud eelkõige selles, et õpetaja palk peaks koosnema alammäärast, millele lisandub teatud tulemustasu – ja selle kohta on augustis uuesti kokku tuleval töörühmal vaja teha veel mõned põhimõttelised otsused.

Õpetaja ametikoha ümberkujundamise töörühma juhi Piret Sapi sõnul ei saa motivatsiooni- või tulemusraha jaotada tegelikult direktori suva järgi. „Põhimõtted peavad olema koolis välja töötatud ja selgesõnaliselt väljendatud ning palgajuhendi väljatöötamisel peavad lisaks juhtkonnale osalema ka õpetajad, hoolekogu, kohalik omavalitsus ja kogukond laiemalt, näiteks lapsevanemad.”

Sisuliselt tähendab see, et kvalifikatsiooni, ametijärgu või staaži eest makstav tasu tuleb koolis endas kokku leppida.

„Palgajuhend peab olema enamat tänastest bürokraatlikest reeglitest ja formaalsete linnukeste tegemisest,” selgitas Sapp. „Näiteks võib tulemustasu maksta neile õpetajatele, kes on olnud silmapaistvalt head õpilaste olümpiaadideks ettevalmistamisel, mingi ainevaldkonna arendamisel või õppematerjali väljatöötamisel.”

Ministeeriumi idee järgi ei tohiks keegi palgas kaotada, aga iga kool peaks ise määrama palgakriteeriumid ja selles ongi koolijuhtidel oluline roll.

„Koolijuht on juht – kui ta tahab, et tema kollektiiv toimiks hästi, siis tark juht kaasab õpetajad palgakorralduse ja tunnustamissüsteemi väljatöötamisse,” selgitas Sapp. „Kui õpetajad koolijuhti ei usalda, siis jõuab see kooli hoolekoguni ja lõpuks koolipidajani. See selekteerib välja nõrgad koolijuhid, kes pole vastutuseks valmis või ei suuda õpetajatega koostööd teha.”

Ja kust võtame tugevad koolijuhid? Minister Jaak Aaviksoo vastas sellele küsimusele mais niimoodi: „Kõikidel koolidel on ju direktorid olemas ja ei ole ühtegi teist töötajate gruppi, keda nii palju oleks arendatud ja koolitatud kui koolijuhte. Suures osas nad saavad nende ülesannetega hakkama.”PalgaarvestusKuidas õpetaja palk kujuneb?

Praegu saab õpetaja palka nii, et temaga kokkulepitud summa (ütleme, et 644 eurot – senine pedagoogi palga alammäär) korrutatakse tema antud kontakttundidega selle järgi, kui suur on norm.

Näiteks kui Tartu linnas on põhikoolis koormusnorm 22 tundi nädalas ja õpetaja annab 19 tundi, siis saab ta palgaks 86% sellest alammäärast. Omavalitsusel ja koolil oli muuseas õigus ka normi tõsta kuni seaduses ette nähtud 24 tunnini, mis tähendas, et masu ajal hakkas nii mõneski koolis saama õpetaja sama koormuse puhul näiteks 7% vähem palka.

Nüüd aga peaks uue plaani järgi koolijuht 2013/14. õppeaastast sõlmima õpetajaga lepingu ühe konkreetse töötasu kohta – oletame, et see on järgmisest aastast 700 eurot, millele lisandub näiteks vanemõpetaja kvalifikatsiooni eest 100 eurot ehk kokku 800 eurot (bruto).

Sel juhul on lepinguga kaasas omaette tööjuhend, mis näeb mõnele ette vähem kontakttunde ja rohkem klassijuhatamist, teisele vastupidi. See jääb enamasti kooli enda otsustada. Kuid palgasüsteem peab selge olema ja alla 800-eurost brutopalka see täiskohaga õpetaja saama ei hakka.

Parandatud 25.07.2012: Priit Jõe on siiski Kurtna kooli direktori kohusetäitja, mitte Keila kooli. Keila kool alles otsib hetkel direktorit.