Veebiviide artiklile: http://opleht.ee/8447-kool-kui-lahtihaagitud-vagun/
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused jätavad kõik olulise õpetaja ja kooli lahendada.
Ametlikus retoorikas nimetatakse seda iseseisvuse ja vabaduse suurendamiseks. Aga kas see ikka on iseseisvus, kui õpetaja teeb põlve otsas ise õppematerjale, sest uus õppekirjandus ei lange mitmel juhul õppekavaga kokku − kirjastused kiirustasid ülepeakaela õpikuturgu haarama. Ja mis iseseisvust annab ka kooli oma õppekava, kui seda tehakse copy-paste-meetodil? Pigem teeb see suurem iseseisvus koolist lahtihaagitud vaguni, mida juhuslikud jõud siia ja sinna tõukavad.
Õpetaja on juba väsinud vana süsteemi rutakast lammutamisest, nagu praegu toimub, sest stabiilset ja hästi funktsioneerivat süsteemi pole ju asemele tulnud. Õpetaja on väsinud ka sellest, et kogu tähelepanu on keskendatud rahaprobleemidele, pedagoogilised ja kasvatusküsimused ei tule aga jutukski. Tundub, et meil on põhjust rääkida usalduskriisist. Mida aga teha? Hiljutine õpetajate streik tuli uue palgasüsteemi näol koolile bumerangina tagasi …
Poliitiline ummikseis?
Raske on PGS-i muudatusi tõsiselt võtta. Oli ju selgelt näha, et võimul olev koalitsioon ei soovinudki opositsiooni ettepanekuid arvestada, isegi mitte kõige kaalukamaid neist. Meie hariduselu on umbe politiseerunud. President kuulutas vastuolulise kooliseaduse 3. juulil välja, hoolimata sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlaste taotlusest segast seadust mitte välja kuulutada. Kadri Simsoni ja Sven Mikseri eriarvamuse kohta vastas president selgitava kirjaga, et põhjaliku juriidilise analüüsi tulemusel on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus põhiseadusega kooskõlas. Ilvese sõnul tuleb eksameid käsitleva seaduspunkti kohaselt anda gümnaasiumi lõputunnistus õpilasele, kes on sooritanud riigieksami vähemalt hindele „nõrk”. „Rahuldava” pälvimiseks tuleb saavutada vähemalt 20% maksimaalsest tulemusest. Ilvese sõnul ei välista need kaks normi teineteist ja neid on võimalik rakendada. (PM 04.07.13)
Aga pedagoogika?
Koolil ei ole midagi peale hakata põhiseaduse abstraktse juriidilise keelega. Tõlgendatagu see uus eksamiseadus ka rahvakeeles ära ja näidatagu, missugustest pedagoogilistest põhimõtetest on lähtutud. Kool vajab konkreetsust ja pedagoogilist loogikat. Praegu on õpetajad jäetud nagu Mahtra talupojad olukorda, kus keegi seadust seletada ei oska.
Missugused kasvatuslikud tagajärjed on näiteks sellel, et riigieksami üheprotsendilise tulemusega saab õpilane ikkagi lõputunnistuse kätte? Milleks siis üldse riigieksamid, kui nii lihtsalt läbi saab? Ikka taseme mõõtmiseks, võidakse vastata. Paraku ei huvita õppimisest võõrdunud õpilast ei kooli ega tema enda tase, vaid ainult lõputunnistus. Ja selle ta nüüd saab.
Vahemärkusena olgu öeldud, et praegu kehtiv süsteem on kujundanud juba aastakümneid kohusetundetust ja saamatuse sündroomi, sest iga mitterahuldavat hinnet saab õpilane lõputult parandada. Kui palju saab suures elus viltuläinud olukordi parandada? Niisuguse pagasiga õpilane ei tea pooli asjugi, aga koputab varsti kuskil ülikooli uksele. Ülikool jälle kurdab, et ta ei loe ega kirjuta. Nii mängimegi teadmiste omandamist, aga kokkuvõttes tähendab see, et pedagoogikast on kadumas pedagoogika.
Õpilaste õpimotivatsioon on madal, spikerdamisest on saanud rahvakunsti üks osa ja nii lenneldakse mahukast materjalist lihtsalt üle, hinnatakse kolme ja kahe piiril olevad õpilased rahuldavaks ning rutatakse järgmise peatüki juurde. Kinnistavaks kordamiseks napib aega, andekatega tegelemiseks samuti. Tegeldakse rohkem mahajääjatega, sest ega kahe panemine kooli juhtkonnale meele järele ole, see on juba aastast 1970 selgeks saanud igale reaõpetajale, ja see tendents jätkub näilisuse nimel, kujundades noortes iseenesest mõistetavat kahepalgelisust.
Parem on suu pidada …
Direktorile palgamääramise õiguse andmisega pannakse õpetaja tema lõa otsa, nagu direktor ise on omavalitsuse lõa otsas. Kui ta on seotud ka oma erakonnaga, on tal mõtlemisvõime isegi keelatud, kui ta pole just kõrgemal positsioonil. Niisuguses õhustikus ei saa uskuda, et enamik juhte on erapooletud, õiglased ja demokraatlikud. Kriteeriumid, mis määravad õpetaja palga, peavad olema konkreetsed ja üle riigi ühtsed. Muidu ei julge õpetaja üldse enam sõna võtta, sest ta peab direktorile meelepärane olema.
Päris koomiline on 35-tunnisest töönädalast rääkimine. Kes seda mõõdab ja millega? Autokraatlikumad juhid tahavad muidugi õpetajat need 35 tundi oma silma all koolimajas näha, mis pole aga mõeldav. Kui mul saab neljapäeval 35 tundi täis, kas ma võin siis reedel tulemata jätta? Aga täis ta saab.
Kes enam tahaks „kontakttunde” anda, kui tunniväliste ülesannetega saab niisama hästi teenida?
Ja kui kõigi palk võrdsustub, kas siis peab missioonitundest pingutav õpetaja lihtsalt vargsi lootma, et direktor ehk märkab? Ega direktor ole kõigenägija. Pealegi pole ta pedagoogilise protsessi liider, vaid ametnik. Ja kus on mõõdupuu, mille järgi ta peaks õpetaja tööd hindama ning talle lepingulist lisatasu maksma? Kes suudab kirjutada palgaeeskirja, kus oleks arvestatud õpetajatöö kõiki olulisi aspekte? Palgaküsimuses on direktor raskesse olukorda pandud, õpetaja samuti. Olgu teadmiseks, et paljud õpetajad on juba praegu leidnud endale lisatöö väljaspool kooli, et ots otsaga kokku tulla.
Kogu kevadtalve võisime meediast leida infot, kuidas mõni kool/omavalitsus pole oma palgafondi õpetajatele välja maksnud. Nüüd ometi on ministeerium sellega tegelema hakanud. Aastaid tehti kooli palgakomisjonides sundotsust, et mingi protsent palgafondist tuleb loovutada omavalitsusele.
Uus dokument, mis jõudis läinud õppeaastal õpetajateni, on õpetaja ametijuhend. Seal on kirjas kõik see, mida õpetaja on senigi teinud, midagi uut seal pole. Ja selge on see, et kõiki neid nõudeid ei suuda õpetaja iialgi täita.
Mõtle positiivselt!
Probleemiks on ka saripuudujad, kelle vabadele valikutele ei suuda kodu ega kool piiri panna. Sellest räägitakse muuseas häbematult vähe. Keegi pole uurinud, miks õpilased regulaarselt puuduvad.
Jätkatakse pealiskaudse minnalaskmise meeleolus ja trööstiks öeldakse: „Mõtle positiivselt!”
Mida teha? Kõigepealt on vaja pedagoogilist süsteemi korralikult analüüsida, kaasates oma võimekust tõestanud pedagoogilise kogemusega tegijaid. Välistada tuleb universaalsed „spetsialistid”, kelle vastu on usaldus kadunud. Tähtsates küsimustes (palk, riigieksamid, õppekava ja õpikute koostamine jm) peab olema konkreetsus ja üleriigiline ühtsus. Dokumendid, millega koolielu korraldatakse, peaksid olema selgete otsustustega ja juristi abita loetavad.
0 comments:
Postita kommentaar