Need märgid näitavad, et sul on andekas laps

http://perejalaps.delfi.ee/pere/need-margid-naitavad-et-sul-on-andekas-laps?id=70028021

04. november 2014 09:00

On siis laps andekas või mitte? On ta tegelikult võimekam, kui esmapilgul paistab? Need on tunnused, mis näitavad, et sinu lapses võib peituda palju rohkemat, kui arvad.

Sõna "Andekas" võib omada mitmeid tähendusi
Mõistet "andekus" tõlgendavad paljud kultuurid, organisatsioonid ja haridusasutused erineval moel. Andekat last iseloomustavad eelkõige tunduvalt üle keskmise üldvõimed, eesmärgikindlus ja loovus.
Kui suuremate laste üldise võimekuse üheks mõõdupuuks on IQ testid, siis väikelaste puhul aitab just vanemate ja kasvatajatepoolne lapse jälgimine lapse andekust tuvastada.

Märgid, mis viitavad andekale lapsele
-Õpib kiiresti, lihtsalt ja tõhusalt uusi asju
-Tal on oma vanuse kohta erakordselt suur sõnavara
-Tal on suurepärane ja/või ebatavaline aruteluoskus ja järelduste tegemise võime
-Tal on suurepärane mälu, kuid suhtub tuupimisse tõrjuvalt
-Tal on hea enesedistsipliin
-Tema tegevusel ja mõtlemisel on struktuur, järjepidevus ja korrapära
-Suudab seoseid leida ja luua väga erinevate asjade ja teemade vahel
-Ta on maailmaasjade suhtes uudishimulik, esitab provokatiivseid ja abstraktseid küsimusi
-Võime lahendada probleeme küsimusi ümber sõnastades ja uudseid lahendusi pakkudes
-Tal on oskus süvenenult tegeleda ühe kindla asjaga
-Annab küsimustele kiireid ja nutikaid vastuseid
-Tunneb suurt huvi teaduse või kirjanduse vastu
-Ta on väljendusrikas nii suuliselt kui kirjalikult
-Tal on võime mõista abstraktseid asju
-Ta tunneb end emotsionaalselt turvaliselt
-Kipub eakaaslaste üle domineerima, soov olukordi ise lahendada
-Kasutab palju oma loomulikku nutikust
-Keerukad asjad ei heiduta teda
-Ta tunneb end enamasti mugavalt
Andeka lapsega tuleb tegeleda
Andeka lapse tegevus peab pidevalt pakkuma avastamisvõimalusi, sest muidu tekib igavuse- ja rutiinitunne ning sellega võivad hiljem kaasneda mitmed distsipliiniprobleemid klassitunnis (oma mõtetes olemine, tunni korra rikkumine, mitte kaasa töötamine jne). Tagasilöökide põhjuseks võib olla see, et esimeses neljas klassis laps vaid igavles tunnis ning töötegemise harjumus jäi välja kujunemata. Sagedasteks andekatega seonduvateks omadusteks on perfektsionism ja üldine emotsionaalne tundlikkus.

Allikad: popsugar.com, wikipedia.org

Kooli vaim ja tervis

Katki tulistatud turvalisus

Astrid Sildnik
Avaldatud: 3 november 2014
Lisa arvamus

Eelmisel nädalal Viljandis toimunud tragöödia, kus õpetaja suri klassis  tahvli ees, tabatuna selja tagant tule avanud õpilase kuulidest, on muutnud igapäevase koolielu närviliseks ja ebaturvaliseks.
Õpetajad ja nende lähedased, rääkimata õpilastest, on kohkunud ning ebakindlad. Turvalisusetunnet ei lisa ka meedias kajastatu – lisaks füüsilisele hävitamisele ripub hukkunud Õpetaja kohal  halvasti varjatud ebaõiglane kahtlus, et „seal pidi ikka midagi olema…”
Tegelikult ei ole õpetajate vastu suunatud verbaalne ja füüsilinegi vägivald Eesti koolides nii haruldane nähtus, kui see võib-olla välja paistab. Sellest lihtsalt ei teata ja enamasti samadel põhjustel kui perevägivalla puhul – ohver häbeneb ning ei julge seda tunnistada. Ka ühiskonna suhtumine on mõlemal puhul sama – küllap on ohver ise ka süüdi. Vägivalda väljendavad sõnad, millele on lisatud „pere” või „kooli”, ei räägikski nagu päris kurjast, mida kaasinimesele tehakse. Ja  selline hoiak on vaikimisi saatnud ka eelmise nädala saatuslikku sündmust Paalalinna koolis. Reljeefseimaks hinge sülitamiseks üldise leina ajal  võib pidada Õhtulehe üleskutset, milles paluti teada anda kiusavatest õpetajatest koolis. Anonüümseid kannatajaid oli rohkesti, õpetajate peale kaevates ei unustanud paljud ka pedagoogi nime ja kooli kirjutada. Neil õpetajatel pole võimalik oma head nime ja väärikust kaitsta. Kindlasti tuleb ette õpetajate ja õpilaste omavahelisi konflikte, aga need tuleks selgeks rääkida õiges ajahetkes ehk siis kohe, kui need tekivad. Umbmäärane selja taga hämamine ei paranda olukorda ja on alatu.
Paalalinna tulistamisest rääkides ei saa üle ega mööda asjaolust, et kui õpilasel poleks olnud juurdepääsu relvale ja laskemoonale, oleks õpetaja Sarap praegu elus. Kool ei saanud selles situatsioonis mitte midagi teha, samuti haridusministeerium. See, et alaealine pääses ligi nii tulirelvale kui laskemoonale, on sügavalt siseministeeriumi teema. Relvaseaduses on kirjas, kuidas laskeriistu ja laskemoona hoida ning seda ei pea kohe kindlasti mitte kool kontrollima, kuidas relvaomanikud seda teevad. Ei hakka spekuleerima, miks suure pere isa isiklikku käsirelva vajas või kui hoolikalt tal relvakapi võti peidetud oli. Lapsevanemad on sageli  oma laste suhtes sinisilmsed, pidades neid targemaks kui nad tegelikult on. Aga paraku on teismeliste mõtted ja teod tihti ettearvamatud ja sellepärast on vajalik, et neutraalne abi ehk siis riigipoolne pisteline relvakontroll aitab vanematel ohutusnõuetesse objektiivsemalt suhtuda. Karta on, et Eestis  on isade autovõtmed poiste eest paremini hoitud kui relvakapi võti.
Viljandi tragöödiast toibumine ja koolirahu taastumine võtab veel kaua aega, hoop oli liiga kõva. Küll aga saame kõik olla üksteise suhtes tähelepanelikumad ja hoolivamad.

Mõõda tulemust, mitte töötunde

http://majandus24.postimees.ee/2974599/rain-laane-5-juhtimispohimotet-mooda-tulemust-mitte-tootunde

Rain Laane 5 juhtimispõhimõtet: mõõda tulemust, mitte töötunde

Avaldatud: 31. oktoober Kell 13:49

Microsoft Eesti juht Rain Laane märkis oma juhtimispõhimõtteid kirja pannes, et oluline on leida üle säravad inimesed ning neid usaldada.

1.    Leia üles säravad, nutikad ja kiired talendid, kes inspireerivad üksteist.
2.    Usalda inimesi - vastutus ja vabadus teha tööd oma ajajuhtimise järgi, mõõtes töö tulemusi mitte kontoris veedetud tunde.
3.    Julgus unistada ja võtta vastu keerulisi väljakutseid.
4.    Avatus ja siirus suhtluses.
5.    Kliendikesksus ja hoolimine laiemast keskkonnast meie ümber.

Algallikas: http://majandus24.postimees.ee/2946345/meelis-milderi-juhtimispohimotted-heade-tulemuste-taga-on-peidus-kirg

Meelis Milderi juhtimispõhimõtted: heade tulemuste taga on peidus kirg

Avaldatud: 08. oktoober Kell 08:17

Baltika juht Meelis Milder märkis oma juhtimispõhimõtteid kirja pannes, et oluline on seada kõrgeid eesmärke. Neid on võimalik aga täita ainult siis, kui oled kogu hingega tööle pühendunud.

1. Tee tööd, mis Sulle meeldib. Pole ühtegi head põhjust, miks kasutada enda aega - ainsat taastumatut ressurssi, mis meile inimesena on antud, nende asjade tegemiseks, mis meile tegelikult üldse ei meeldi. See puudutab nii elu üldiselt aga kindlasti ka töötegemist.Tänasel hetkel on niivõrd palju erinevaid võimalusi leida endale see tegevus ja töö, mis pakub tõeliselt huvi ning tuua seeläbi välja endas parim. Olen sellise tingimuse seadnud endale ning sama ootan ka teistelt enda kõrval.Teiselt poolt usun sellesse, et tõeliselt hästi saab teha vaid seda, mida armastad - heade tulemuste taga on peidus kirg ja pühendumus. Kui need on olemas, on kõik saavutatav ning nauditavaks muutub ka tulemusteni jõudmise protsess ise. Kui mul tuleks uue inimese meeskonda kaasamine otsustada ainult ühe küsimuse baasil, siis oleks see: kas sa armastad oma tööd?

2. Sea kõrgeid eesmärke. Ainus võimalus suurepäraseid tulemusi saavutada on seada kõrgeid ning kindlasti ka mõõdetavaid eesmärke. Jah alati on oht, et seatud eesmärk jääb saavutamata, kuid olen veendunud, et saadud tulemus on lõppkokkuvõttes kindlasti parem, kui oleks olnud ilma eesmärki püstitamata.
Meeskonnaga koos eesmärke seades on oluline jõuda selgele ühisele arusaamale sellest, mida tahetakse saavutada, ning püüda kokku leppida ka võimaliku mittesaavutamise lubatud määr, tulemuste hindamine ning tulemustasude tingimused.
Ka tulemuste hindamisse peaks sisse määrama paindlikkuse, et inimestel ei kaoks motivatsioon endast parimat anda ka siis, kui kõrvalised asjaolud seatud kõrgeimat eesmärki saavutada ei luba – oluline on hinnata ka edenemist ja tulemuse paranemist. Ühiselt kokkulepitud selged eesmärgid, mängureeglid ja tulemuste hindamise põhimõtted loovad motiveeriva raamistiku.
3.Ole pidevalt valmis õppima ja arenema. Moeäris ja äris tervikuna leidub väga vähe lõplikke ja püsivaid lahendusi, ettevõtte enda areng ning pidevalt arenev keskkond nõuavad pidevat katsetamist ja uue õppimist. Paigalseis on tagasiminek ning võidavad need, kes julgevad olla esimesed - tihti tähendab see asjade tegemist teist moodi, riskide võtmist ja paratamatult ka vigade tegemist.
Minu juhtimispõhimõtted lubavad taolistes olukordades kontrollitud riskide võtmist, aktsepteerivad ka vigu, kuid vaid sel juhul, kui need vead (ja loomulikult ka õnnestumised) konverteeritakse uueks teadmiseks, oskuseks ja säilitatakse taoliselt ettveõttes.
Siis on meil tegemist tõeliselt õppiva organisatsiooniga. Inimesena ja profesionaalina on samuti pidev arenemine ainus mõistlik moodus elada. Samas meie põhitõed, väärtused ja veendumused hoiavad meie käitumislikku selgroogu, defineerivad meid isiksuse, meeskonna ja ettevõttena.
4. Juhi inimesi, mitte protsesse. Juhtimine ON inimeste juhtimine esmajoones. Juhina tundub muidugi palju lihtsam juhtida koos inimestega või inimeste eest protsesse või tegevusi, tooteid aga see ei ole juhi töö.
Inimeste juhtimine on tegelikult ainus töö, mida keegi teine juhi eest ära teha ei saa ja seetõttu kõige tähtsam. Kui ma enda jaoks esimest korda hakkasin mõtestama juhi tööd (ja seda võrdluses spetsialisti tööga), siis sain aru, et juhil on võimalik saavutada enamat kui ühel spetsialistil, kuna ta juhib mitmeid või paljusid.
Selle hind on: juht annab ära võimaluse midagi ise teha. See peab olema teadlik vahetegemine ja ma tean kui raske see on. Raske on see eilsetele spetsialistidele, kellest täna saavad esmataseme juhid, aga raske on see ka juba kogenud tippjuhtidele. Valem on lihtne, tuleb ennast «korrale kutsuda». Kui Sa teed mingit konkreetset tööd paremini kui Sinu alluv, kelle töö see on, siis oled jõudnud ilmselt juhina oma ebakompetentsuse tasandile.
5. Ehita oma organisatsioon jagatud väärtustele ja selgetele mängureeglitele.Tänapäeva edukaid organisatsioone juhivad kõrged eesmärgid, tiimidest ja ettevõttest endast väljakasvanud väärtused ja kokkulepitud mängureeglid. Juhtide ülesanne on neid eesmärke vajadusel täpsustada või muuta, hoida või leida õigeid inimesi (kes jagavad nii neid eesmärke kui väärtusi), jaotada ressursse vastavalt eesmärkidele ja kontrollida edenemist eesmärgi suunas. Garanteerida mängureeglitest kinnipidamine. Olla ise nende täitmisel eeskujuks. Nii lihtne see ongi

Facebooki põlvkond ja hirmukultuur

Algallikas: http://arvamus.postimees.ee/2977151/andra-siibak-ja-veronika-kalmus-facebooki-polvkond-ja-hirmukultuur

Andra Siibak ja Veronika Kalmus: Facebooki põlvkond ja hirmukultuur (1)

Avaldatud: 03. november Kell 14:00

Paljude noorte jaoks võib Facebooki leht olla ainsaks teadetetahvliks, kus rohkem või vähem varjatult osutada oma tunnetele ja probleemidele, kirjutavad TÜ meediateadlased Andra Siibak ja Veronika Kalmus.

Nädalatagused traagilised sündmused Viljandis on taas toonud avalikkuse huviorbiiti noorte sotsiaalmeedia kasutamise teema. Õigupoolest on paljud Viljandi sündmusi kajastanud meediaväljaanded aidanud elustada ühiskonnas kiiresti levivat moraalset paanikat, nagu oleksid internet ja sotsiaalmeedia kurjakuulutavad ohuallikad. Ohte loob ja hirmu külvab internet siiski ainult äärmuslikel juhtudel.
Pärast Columbine’i koolitulistamist kirjutas New Yorgi Ülikooli õppejõud danah boyd*, kes on pühendanud aastaid noorte sotsiaalmeedia kasutuse uurimisele, et täiskasvanuid on haaranud hirmukultuur. Aktiivse internetikasutusega kaasneda võivad riskid ja hirm oma laste pärast oli äkitselt muutunud hirmuks oma laste ees.
Eesti lapsed ja noored on teadupärast väga entusiastlikud interneti ja sotsiaalvõrgustike kasutajad. Kuivõrd õigustatud on käsitleda sotsiaalmeediat kui alateadvuslike ja agressiivsete tungide väljendamise ja kultiveerimise kanalit ning kuivõrd tuleks sotsiaalvõrgustikes näha ressurssi tõsiste probleemide märkamiseks ja traagiliste juhtumite ärahoidmiseks?
Eesti noortega tehtud fookusgrupi-intervjuudest on selgunud, et nii tugevate positiivsete kui negatiivsete emotsioonide jagamine Facebookis on noorte seas taunitud. Teisisõnu pigistavad Facebooki «sõbrad» põlgusega silma kinni nii nende postituste ees, mis räägivad kõikehõlmavast suurest armastusest, kui nende puhul, mis kisendavad hingematvast maailmavalust või -vihkamisest.
Seega jääb niisuguste postituste tegija eesmärk enamasti saavutamata, kuna erilisi vastureaktsioone – kommentaare, «laike» või  «päriselus» õlalepatsutust küsimusega «Kas sul on kõik ikka hästi?» – tema postitused ei tekita. Intervjueeritud noored põhjendasid eakaaslaste passiivseid reageeringuid sellega, et Facebook ei ole sobiv kanal, kus halada – selle jaoks on «päriselu». Siiski pole «päriselus» kõik noored avatud, rõõmsameelsed, ekstraverdid.
Omajagu leidub ka neid, kelle jaoks internet ning sotsiaalmeedia on kõige mugavam eneseväljendamise koht, kuna just virtuaalmaailmas saavad nad vajadusel piisavalt anonüümselt lasta oma «päris-minal» kuju võtta. Uurimuse «EU Kids Online» andmetel möönis üle poole (61 protsenti) 11–16-aastastest Eesti lastest, et neil on internetis lihtsam olla «mina ise» kui inimestega silmast silma suheldes, ning pisut enam kui veerand noortest tunnistas, et nad räägivad internetis enda kohta asju, mida nad silmast silma suheldes ei räägi. Kes noorte rohkem või vähem avameelseid netipostitusi jälgib?
Kui veel aastaid tagasi võis näiteks rate.ee keskkonnas üsna edukalt poolpaljaste selfie’de postitamisega lapsevanemate või pedagoogide tähelepanu pälvida, siis praeguses informatsioonist küllastunud ühiskonnas võivad jääda märkamata või mõistetamatuks hoopis olulisemad sõnumid.
Uuringu «EU Kids Online» tulemustele tuginedes võib öelda, et Eesti lapsevanemad tunnevad võrreldes Euroopa riikide keskmise suhtumisega poole vähem muret oma laste netikasutuse pärast ega pea vajalikuks sekkuda noorte internetitegemistesse kaugeltki nii aktiivselt, kui seda teevad lapsevanemad enamikus teistes Euroopa riikides. Sama uurimuse järeldustest ilmneb, et lapsevanemate osavõtt ja lapse internetikasutuse aktiivne juhendamine on üliolulised, vähendades tõenäosust, et laps puutub kokku mõne internetiriskiga.
Ka õpetajatel on tähtis roll noorte internetikasutuse sotsiaalses vahendamises. Eesti õpetajatega tehtud fookusgrupi-intervjuudest nähtus, et tänapäeva koolis on üsna tavapärane, et õpetaja ja õpilane on «sõbrad» ka Facebooki keskkonnas. Selliste sõprussuhete puhul ilmneb üsna sageli, et õpetaja jääb oma õpetaja-, mentori- ja tugiisikurollile truuks ka sotsiaalmeedia keskkonnas. Näiteks tunnistasid mitmed uuringus osalenud õpetajad, et jälgivad üsna aktiivselt, mida noored Facebooki postitavad, ning on valmis ebasobivat või probleemset postitust märgates kohe sekkuma.
Äärmuslikel juhtudel päädis sekkumine politsei informeerimisega, kergematel juhtudel, näiteks ebatsensuurset keelekasutust märgates või alkoholi tarbimist kujutavaid fotosid silmates, oli piisanud isiklikust märkusest õpilasele.
Õpetajate tähelepanelikkus ja adekvaatne reageering õpilaste probleemsele sisuloomele sotsiaalvõrgustikes muutub ilmselgelt üha olulisemaks. Ainuüksi õpetajate valvsusest aga ei piisa – eakaaslaste, lapsevanemate ja teiste lähedaste roll on kahtlemata suuremgi. Sotsiaalmeedias ei tasu näha pelgalt suhtlus- ja meelelahutuskanalit või tarbetut ajaraiskajat. Paljude noorte jaoks võib Facebooki leht olla ainsaks teadetetahvliks, kus rohkem või vähem varjatult osutada oma tunnetele ja probleemidele. Sümbolilised ja intertekstuaalsed vahendid – pildid, videod, tsitaadid, võõrkeelsed väljendid – pakuvad ammendamatuid võimalusi avada oma sisemaailma viisil, mis ei mõju liigemotsionaalse südamepuistamisena.
Sedalaadi sõnumid kujutavad endast senini suures osas kasutamata ressurssi tõsises hingelises kriisis vaevlevate noorte märkamiseks. Loomulikult ei tasu üle reageerida igale üksikule süngetoonilisele postitusele, ent terve seeria vägivaldseid või suitsiiditeemalisi kujutisi või repliike ei tohiks jääda kaaskondlaste siira ja osavõtliku tähelepanuta.
*) Teadlane kirjutabki oma nime väiketähtedega.